Jõudluskontrolli süsteemi kujunemine Eestis

Piimakarja jõudluse kontrollimisega alustati Eestis 1899 aastal, kusjuures eeskujuks toodangu arvestuseks aretustöös olid Skandinaaviamaad. 1909. aastal otsustati Vändra Põllumeeste Seltsi juurde asutada karjakontrolli osakond, mida peetaksegi jõudluskontrolli algusaastaks Eestis.

II Maailmasõja ajal elas jõudluskontroll üle küll suure kriisi, kuid õnneks ei katkenud päriselt. Ühismajandites jätkati tõuaretuse ja jõudluskontrolliga. 1940 aastal oli Eestis 439 800 lehma, jõudluskontrolli all oli neist 71 692, 1944 aastal oli lehmade arv vastavalt 234 500 ja 29 784, 1960 aastaks oli lehmade arv tõusnud 295 800-ni, neist 140 507 olid jõudluskontrolli all. 1971 .a. loodi tolleaegse Eesti Loomaksvatuse ja Veterinaaria Instituudi (ELVI) juurde piimaanalüüside laboratoorium karja jõudluskontrolli piimaproovide analüüsimiseks. Selles laboris alustati ka piima valgusisalduse määramist. Laboratoorium rakendas piima analüüsimiseks Taani firma Foss Electric automaatsed analüsaatorid Milko-tester Automatic ja Pro-milk Automatic, kumbki 180 proovi tunnis. ELVI Piimaanalüüside Laboratoorium ehitati välja 1977. aastal. Alates 1979. aastast lisandus jõudluskontrolliproovidele (rasva- ja valgusisaldus) somaatiliste rakkude arvu määramine samadest piimaproovidest, et avastada lehmade udarapõletikke ja sekretsioonihäireid. 1984.aastal soetati samalt Taani firmalt 4 piimaanalüsaatorit Milko-scan 203, tootlikusega a' 220 proovi tunnis. 1988. aastaks teenindati kogu Eesti majandeid, kus kokku oli ca 265 000 lüpsilehma, s.o kuu jooksul tehti keskmiselt 215 000 piimaproovi.

60ndatel aastatel alustati jõudluskontrolli elektroonilise andmetöötlusega. Andmebaaside loomine ja kogu andmete laekumise süsteem töötati välja vastava ala entusiastide poolt. Esimesel etapil viidi arvutile üle jõudluskontrolli ja boniteerimise aastakokkuvõtete tegemine. Teisel etapil hakati välja töötama üksiklehmade jõudluskontrolli algarvestuse süsteemi. Tolleaegseid arvutite töökiirusi ja mälumahte arvestades töötas loodud andmetöötluse süsteem algul detsentraliseeritult regioonides. Kogu tõuaretust ja jõudluskontrolli puudutav andmebaas ning andmetöötlus koondati Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi (ELVI) Andmetöötlusosakonda alates 1991. aastast.

Nõukogude aja lõpuks oli Eesti saavutanud kõrge tulemuse - ca 99 % ühismajandite lehmadest oli jõudluskontrolli all.

Selleks ajaks olid ka paljud talud alustanud jõudluskontrolliga - esialgu selle eest tasumata, mis muutis kogu süsteemi ebaefektiivsemaks ja ka kallimaks (loomade/karjade kontsentratsioon oli oluliselt väiksem ning vähenes pidevalt). Suurem osa jõudluskontrolliga seotud kuludest kohapeal tuli katta endistel majanditel (transport, märgistamine, dokumentatsioon, posti ja telefonikulud, jne). Suurmajandil ei olnud otstarbekas oma regiooni talude jõudluskontrolli ülal pidada. Lisaks kohapealsetele kuludele pidid 1992/93. a vaid nemad maksma jõudluskontrolli teenuse eest, kuigi suur osa tööst tuli teha juba talukarjadele.

Niisiis tekkiski 1993. a olukord, et ELVI jõudluskontrolliga seotud kulutused pidid põhiosas olema kaetud riigi subsiidiumiga, aga kõik vahendid kokku polnud piisavad ka olemasoleva süsteemi eksisteerimiseks, rääkimata selle arendamisest. Samal ajal algas hoogne loomade ja majandite likvideerimine, mis tähendas omakorda teenuse kallinemist (loomühiku kohta). Suurenesid majandite võlgnevused ELVI-le. ELVI-l puudus vastav kaader maakondades ja süsteemne koostöö teiste struktuuridega, et oma raha sisse nõuda ning paljudel juhtudel majandid haihtusid koos oma võlgnevustega.

Aastaks 1993 oli jõutud arusaamisele, et kogu süsteem vajab muudatusi, kuna see ei rahuldanud enam ei suurmajandeid, talusid ega tõuaretusorganisatsioone. Veiste tõuaretusorganisatsioonid olid alustanud tööd juba ühistutena. Kuna Eestis puudus kogu jõudluskontrolli korraldav institutsioon, siis võtsid aretusorganisatsioonid häda sunnil osa jõudluskontrolli korraldamisest enda peale. Tõuaretusinspektsioonil oli võimalus korraldada jõudluskontrolli vaid maakondades.

Olenemata kõigest oli Eesti õnnelikus seisus - ülesannete täitmiseks oli olemas tsentraalne piimaanalüüside laboratoorium asukohaga Tartus ja kogu vabariiki hõlmav transpordivõrk piimaproovide kokkuvedamiseks. Siiski olid laboriseadmed 12 aastat vanad ja tootjatehas oli lõpetanud ka varuosade tootmise, automaatsete piimaanalüsaatorite tulemused (iga lehma üksiku proovi piimavalk ja rasv!!) kirjutati paberile käsitsi (!?). See kõik võttis aega ja nii saigi enamik kliente oma proovipäeva tulemused teada paar nädalat peale proovilüpsi. Mõned kliendid, enamasti talud, ei näinudki oma lehmade andmeid - need saadeti kontrollassistendi kätte.

Olemas oli ka tsentraalne andmetöötluskeskus asukohaga Tartus, Kreutzwaldi tn 1. Veiste andmed moodustasid põhiosa kogu andmepangast. Vähesel määral kasutasid majandid ka sigade andmetöötlust. Informatsiooni koguti palju, seda töödeldi vanadel vene päritolu suurarvutitel, mis olid sellise andmete hulgaga üle koormatud - seega nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud. Kogu andmehõive ja -töötlus oli komplitseeritud ja aega- ning vaevanõudev - masin "kuumenes" sõna otseses mõttes üle. Samas oli aja nõue kiire, täpne ja paindlik teenus ning kulude vähendamine. Personaalarvutit olid vähesed proovinud, sest sel ajal oli Jõudluskontrolli Keskuses vaid kaks personaalarvutit.

Piimanalüüside Laboratoorium ja Andmetöötlusosakond funktsioneerisid ELVI osakondadena kuni 1993.a 1.juunini, mil nad lahutati teadussüsteemist ja moodustati EV Tõuaretusinspektsiooni Jõudluskontrolli Keskus. Selle otsuse vastuvõtmine Põllumajandusministeeriumi ja Tõuaretusinspektsiooni poolt allutas teenuste pakkujad (laboratoorium ja arvutuskeskus) ja korraldajad-kontrollijad ühtse juhtimise alla. Alates sellest tegeles Jõudluskontrolli Keskus kogu jõudluskontrolli süsteemi korrastamise ja arenguga.

Jõudluskontrolli Keskus eksisteeris riikliku isemajandava ettevõttena 1993-1998. Kuivõrd kontrollassistendid on tänaseni kõik eraettevõtjad või loomaomaniku palgal, on Eestis 100% B-kontrolli süsteem. Jõudluskontroll kui teenus oli 1993. a uus mõiste kõigi asjaosaliste jaoks. Alates 1994. a on Jõudluskontrolli Keskuse lipukiri olnud üha parem kvaliteet, kiirus ja kliendi soovid. See omakorda nõudis ka miljonitesse ulatuvaid investeeringuid. Riigiettevõttena tegutsemisel on omad eelised: Riigiettevõttele säilib alati riigi huvi, kontroll ja mis kõige olulisem - riigi finantseerimine. Tagantjärele võib öelda, et tänu riigi omandusse jäämisele said võimalikuks investeeringud kaasaegsesse tehnoloogiasse.

Alates septembrist 1995 on Eesti International Committee for Animal Recording ICAR (Rahvusvaheline Loomade Jõudluse Kontrolli Komitee ) liige, samast aastast rakendus rahvusvahelise nõudena ka nn järelkontroll. Laboratooriumis oli vaja luua kõik tingimused, et saaks vastavalt kaasaja nõuetele kiiresti, kvaliteetselt ja täpselt oma ülesandeid täita. See eeldas uute kaasaegsete piima analüsaatorite muretsemist. 1994. aastal osteti Maailmapanga laenuga 2 Taani tollal kõige kaasaegsemat analüsaatorit. See oli suur muudatus nii labori töötajate kui ka piimatootjate jaoks. Kogu piimalabor hakkas üleöö tööle arvutitega: masinat juhiti arvutitega ning ka kogu järgnev aruandlus tootjatele hakkas toimuma arvutitega. Piimaproovide tulemused postitati piimatootjale samal päeval, kui tehti analüüs laboris. Muudatused laboratooriumis toimusid tänu personali täiendkoolitusele Taani firmas Foss Electric, Saksamaal Schlesswig-Holsteini Liidumaa Keskpiimalaboris Kielis ja Mesklenburg-Vorpommerni Liidumaa Keskpiimalaboris Güstrowis.

Jaanuarist 1995 hakkas Eestis kehtima uus, kõrgemate nõuetega piimastandard, mis tähendas tootja jaoks ka suuremat tähelepanu udara tervisele. Uued piimaanalüsaatorid ja elektrooniline andmetöötlus võimaldasid somaatiliste rakkude arvu piimas teha teatavaks iga üksiku lehma kohta ja mis kõige tähtsam - kiiresti. Paljudele piimatootjatele sai udara tervise aruanne, põhiline piima kvaliteedi näitaja , motiiviks nr 1, et jõudluskontrolli edasi teha. Ettevalmistusi laboratooriumi riiklikuks ja rahvusvaheliseks akrediteerimiseks hakati tegema juba 1996. a. 1999. aastaks pälvis Jõudluskontrolli Keskus piimalabor riikliku tunnustuse. Analüüside laboratoorium on 1999.a. jaanuaris akrediteeritud Eesti Standardiameti poolt, mille järgi on labor tunnustatud Euroopa nõuetele EN 45001:1995 vastavaks kui katselabor piimaanalüüside valdkonnas.

1990-ndatel oli Eestil Saksamaaga ühisprojekt "Tartu Jõudluskontrolli Keskuse nõustamine organisatsiooni ja management'i alal, mille Saksamaa esindajateks oli Dr.F.Schmitt, Dr.K.Meyn Arbeitsgemeinschaft Deutscher Tierzüchter e.V (ADT). Andmetöötluse jaoks vajaminevate uute suurarvutite ja tarkvara muretsemine oleks nõudnud miljoneid, pealegi olid personaalarvutid rahuldaval tasemel ning nende areng väga kiire. Mitte keegi maailma jõudluskontrolli organisatsioonidest ei töödelnud jõudluskontrolli andmeid personaalarvutitel. Nii suure andmehulga jaoks peeti personaalarvuteid liiga ebakindlateks. Hoolimata sellest ei tundunud olevat teist väljapääsu, kuna raha oli väga vähe. Nii valmiski 1993. a sügisel ambitsioonikas otsus - programmeerida UUS andmebaas veiste jõudluskontrolli ja ka aretuse jaoks ning tuua vanad, aastate jooksul kogunenud jõudluskontrolli andmed uude andmebaasi - seda kõik fail-server süsteemis. Töökeskkonnaks valiti nn relatsiooniline andmebaas (ORACLE), mis on tänapäeval küllap kõige paindlikuma ja otstarbekama andmehõivega. Kõige ebakindlamaks tegi olukorra see, et jõudluskontrolli teenust ei saanud päevakski katki jätta. See tähendas andmetöötlusosakonnale vähemalt 3-kordset koormust - igapäevane töö, vana süsteemi korrashoid, teenindamine ja areng paralleelselt uue süsteemi arendamisega. See otsus oli üks riskantsemaid investeeringuid Jõudluskontrolli Keskuse ajaloos, siiski väga õnneliku lõpuga 1998. aastal. Eesti jõudluskontrolli andmepanga ümberprogrammeerimist jälgis huviga mitu riiki maailmas. Üleminekut personalarvutitele nõustasid Dr.J.Claus (VIT Verden) ja Dr.H.Hässig.

1992 aastal juurutatud pullide jõudlustunnuste geneetiline hindmine BLUP-isamudeli järgi toimus tänu koolitusele Bonni ja Uppsala ülikoolides. Bonni Ülikooli Loomakasvatusinstituudi Geneetika osakonnas oli juhendajaks prof. Dr.W.Trappmann, koolitus sai teoks Nordrhein-Westfaleni Heinrich-Hertz-Stiftung'u stipendiumile. Uppsala Ülikoolis oli juhendajaks dr. Birgitta Danel. BLUP Isamudel ei olnud siiski kasutatud meetoditest kõige täpsem. Nii sai eesmärgiks võetud nn BLUP Loomamudeli rakendamine, mis kasutab loomale hinnangu andmiseks ära ka ema ja emapoolsete külgsugulaste andmed. 1996 aastal käivitus uus veiste hindamine BLUP Loomamudeli järgi. Uus veiste geneetiline hindamine rakendus esialgu ainult toodangunäitajatele, kohe algasid ettevalmistustööd ka välimiku, viljakuse ning somaatiliste rakkude hindamiseks. Eesti Saksamaa ühisprojekti raames toimus ka eesti spetsialistide koolitus Saksamaal. ", juhendajateks Prof. Dr. E.Groeneveld, Dr. J.Claus ja Dr.R.Reents (VIT Verden (Vereinigte Informationssysteme Tierhaltung w.V)). Sakasmaa-Eesti ühisprojekti tulemusel on geneetilise hindamise vallas kasutusele võetud:
BLUP loomamudel lüpsikarja jõudlustunnuste hindamiseks - 1996 aasta kevad
BLUP-loomamudel lüpsikarja välimikutunnuste hindamiseks - 1997 aasta algus
BLUP-kontrollpäeva mudel somaatiliste rakkude arvu geneetiliseks hindamiseks - 1998 aasta algus.
INTERBULLI hindamises osalemine holsteini tõu andmetega
BLUP-kontrollpäeva mudel jõudlustunnuste hindamiseks - 1999 aasta november

Lisaks geneetilisele hindamisele paranes koostööprojekti tulemusel teenuste kvaliteet nii tootjale kui aretusorganisatsioonidele. Samuti tehti ettepanekuid jõudluskontrolli organisatsiooni kujundamisel ja 1997. aastast hakkas Jõudluskontrolli Keskus kujundama välja väliteenistuse regionaalseid kontoreid, kust piimatootjal on võimalik muu info kõrval saada nõu ja abi ka oma karja majandamisel. Väliteenistuses said mõneks aastaks tööd ka piimakarja söötmise spetsialist ja udara tervishoiu ja kvaliteetse piima toomise spetsialist. Nende otsene ülesanne oli piimatootjate ja kontrollassistentide nõustamine, kuid ka Jõudluskontrolli Keskuse töötajate kvalifikatsiooni tõstmine. Nende kaasabil töötati välja ja käivitati Jõudluskontrolli Keskuse uued teenused - udara tervise aruanne ja karja söötmistaseme hindamine piima karbamiidisisalduse järgi. Labori ja väliteenistuse koolitust Saksamaal organiseerisid Saksamaalt (Arbeitsgemeinschaft Deutscher Tierzüchter e.V (ADT)), Dr.R.Wolf (Rinderzucht Schleswig-Holstein e.G. (RSH)), Ing. H.W.Prahl (Landeskontrollverband für Leistungs- und Qualitätsprüfung Mecklenburg-Vorpommern e.V).

Lisaks toodanguandmetele kogub ja salvestab Jõudluskontrolli Keskus kõigi jõudluskontrollialuste loomade põlvnemisandmeid. Tõuraamatute pidamine on tegelikkuses aretusorganisatsioonide esmane ülesanne. Nii tekkiski olukord, et ühistutes peeti käsitsi kartoteeki, mida paralleelselt peeti ka Jõudluskontrolli Keskuse arvutis. See oli töö, kus Jõudluskontrolli Keskus sai pakkuda teenust, elektroonilist tõuraamatut, mis lõpetaks suure hulga paberitööd ja käsitsi vigade parandusi. Ühistud eelistasid siiski jätkata käsitsitööd ja see tekitas lisatööd ka Jõudluskontrolli Keskusele, kes tõuraamatut perioodiliselt välja trükkis. Olukord muutus 1997. a. kui Jõudluskontrolli Keskuse uus andmebaas lubas loomade algandmetele juurdepääsu telefoniliine pidi. Kui 1994. aastani oli veiste seemenduste registreerimine tootja ülesanne, siis tänaseks registreeritakse seemendused ainult seemendusjaamas ja sealt saadetakse info diskettidega jõudluskontrolli andmebaasi. Sellise koostöö tulemusena on vähenenud töö hulk ja paranenud informatsiooni kvaliteet. Kõik uue andmebaasisüsteemi rakendused veistele on valminud koostöös aretusühistutega.

Kuna jõudluskontrolli andmebaaside haldamise ja arendamise kulud on küllaltki suured, tekkis vajadus leida kogutavale infole laiem kasutus. Algselt oli andmestik olnud ainult loomakasvatusteadlaste kasutuses, kuid leidis väga vähe rakendust.

1994. aastal tegi Jõudluskontrolli Keskus veterinaarsüsteemile ettepaneku koopereerumiseks, kuna kõigil puudusid vahendid infosüsteemide arenduseks ja samas tuli vältida dubleeruva ja kattuva informatsiooni kogumist. Kahjuks ei tulnud koostööst midagi välja, sest veterinaarsüsteem polnud tollal valmis andmetöötlust arvutitega tegema.

Hoolimata veterinaarsüsteemi passiivsusest arendati integreeritud põllumajandusinfo ideed ja Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasid sobisid otsetoetuste maksmiseks. 1997. a suveks oli selge, et ühinemine Euroopa Liiduga nõuab täielikku ülevaadet sellest, mis põllumajanduses toimub. Jõudluskontrolli Keskuse juurde moodustati ka muud põllumajandusregistrid. Nõuandeteenistuse arenemisel arutati korduvalt ka teenuste pakkumist nõustajatele, mis siiski leiab vähe kasutust. Jõudluskontrolli Keskus alustas ise nõustamist ja asus ka rohkem nõuandekomponentidega teenuseid arendama.

Alates 1999 aastast on aretusorganisatsioonidel ja tootjatel võimalus kasutada jõudluskontrolli andmebaasi üle Interneti.
Alates 1998. aastast võtab laboratoorium regulaarselt osa rahvusvahelisest ringtestist CECELAIT (Chaines D'Analyses CECELAIT proficiency interlaboratory study) ja ICAR-I poolt korraldatavast laborite vahelisest ringtestist (ICAR interlaboratory proficiency study). Laboratoorium korraldab regulaarselt võrdluskatseid ka kolme Eesti katselaboriga. Käesoleval ajal on labori klientideks ka 12 piimatööstust, kellele määratakse piimatootjatelt vastuvõetava toorpiima rasva-, valgu-, laktoosisisaldus, somaatiliste rakkude arv, külmumistäpp ja alates 1999. aasta juunikuust toorpiima bakterite üldarv. Kasutatakse kahte automaatset bakteriloendurit Bactoscan 8000S, mis rahuldavad kogu vabariigi nõudluse. Paljude Euroopa Liidu maade eeskujul kohustutatakse 2000 aastal kõiki Eesti piimatööstusi piimatootjatelt vastuvõetava piima kvaliteeti määrama sõltumatus laboratooriumis, s.o analüüside laboratooriumis.

01.01.2000 seisuga oli jõudluskontrolli all üle 106 000 lehma, karjade arv on tõusnud 2900-ni. Jõudluskontrolli aluste lehmade arv moodustab ca 75% kogu Eesti lehmade arvust. Täna tegeleb Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Keskuses veiste jõudluskontrolliga ca 80 inimest.